Sa pole üksi, ära karda abi küsida - You are not alone, don't be ashamed to ask help

 **Scroll down for English**

Ausus!

Ma ei varja, et sellel teekonnal oma ideega järjepidevalt püsida, pole olnud ma üksi. 

Pea kaks aastat tagasi rääkisime sellest minu sõbraga, kelleks on Helerin Asi. Tuli välja, et tema soovib olla minule järeleandmatu kontroll, kes ei lase laisaks muutuda. See tuli temal edukalt välja.

Tema järjepidevusega muutus minu idee palju. Järjepidevalt sellele mõeldes, leidsin algses idees miinuseid ja suutsin need asendada plussidega.

Aitäh, Helerin Asi!

 Meil kummalgi ei olnud eelnevaid kogemusi ettevõtlusega, mistõttu mingi hetk said mõtted otsa ja jooksime kokku.

Enne kokkujooksmist suutsin kandideerida koolitusele Alustava ettevõtja baaskoolitus 2019, kuhu ma kahjuks ei saanud. Tahtjate hulk antud baaskoolitusele oli meeletult suur ning ma ei suutnud kahjuks selle tiheda konkurentsi seas olla silmapaistvalt eriline. Selle ebaõnne õnnelik tulemus oli, et Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskuse ettevõtluskonsultant Priit Kuuskme võttis üle minu sõbra järjepideva suunamise ning aitas mind tagasi õigele rajale.

Aitäh, Priit Kuuskme!

"VAHEST SA VÕIDAD, VAHEST SA ÕPID’’

Selle blogi algatasin, kuna nüüd tundub kõik taas reaalne ja tehtav.

‘’KUI ’’PLAAN A’’ EI TOIMINUD, ÄRA MURETSE. TÄHESTIKUS ON VEEL 25 TÄHTE! OLE RAHULIK’’

Miski ei pole olnud lihtne, aga seniste tegemiste takistuseks pole jäänud minu ratastool.

Sellega tekkis soov jagada kõigiga, et puue pole takistus.

Kas takistused on ületamatu?

Blogiga näitan kõigile enda vaatenurgast teekonda ettevõtluseni.
See pole nii, et ühel hommikul ärkad ettevõtjana.

Iga edu vajab pingutust!

Mina ei ole masendusse langev ega negatiivne inimene. Pean tõdema, kui teha asja kaua, järjepidevalt, tulemusteta ja suures lootuses, siis selle ebaedu kaotab hetkeks ka soovi pingutada.

1. Nüüd, ligi 3,5 aastat taastusraviga tegeledes ning suurt edasiminekut oodates, on tulemuseks vaid aeglane areng ja palju tagasilööke. Kõik see pole mind motiveerinud 100%-liselt pingutama. Ma pole loobunud pingutamast, aga minule kõige raskem on selles olukorras teha valikuid ja hoida motivatsiooni. Vahest on tekkinud tunne nagu püüaks sulge kasutada kaugusviske pallina ja oodata võitu.

2. Ühte ideed mäludes, tunneli lõpus valgust nägemata, tekib palju küsimusi (Kas lõpp tuleb? Kas kõik see tasub enda ära? Kas see on õige? jne). Sellisesse olukorda sattumist, enda äriideega, olen püüdnud vältida ja tihti võin paista kentsakalt järjepidev.

Tihti olen imestanud, et meie lõputute äri aruteludega pole mind suunatud pehmete ja valgete seintega ruumi, kus saab kanda käsi kinni hoidvat särki.

Lugupidamisega

***

Honesty!


On this journey I haven't been alone.
Approximately 2 years ago I shared my idea with a friend, Helerin Asi. Came out that she wants to provide that uncompromising control that keeps me on my track and doesn't let me get lazy. She succeeded.
Her consistency changed my idea a lot. Constantly thinking about my goal I was able to see disadvantages that I was then able to turn to advantages. 

Thanks, Helerin Asi!

‘’People, who move mountains, start with carrying small stones’’

We both didn’t have any business experience before so at some point we ran out of ideas.

Before getting stuck I applied for a business startup training in 2019, but I didn’t get the  spot. These training spots were wanted by many people and I wasn’t able to shine enough to be chosen. In this misfortune the bright side was that Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus business consultant Priit Kuuskme took my friend’s place in supporting me to get on the right track.

This blog I started because everything looks possible again.

Nothing has been easy but my wheelchair never slowed me down.
I want to share and show that disability doesn't have to stop us.
Is this obstacle unsurpassed?
With this blog I want to show to everyone the journey of starting business from my perspective. It's not that one morning you randomly wake up as a businessman.

Every success needs an effort!

I am not a person who gets depressed. I must admit if I’m doing something constantly without any results and with big hopes then it is easy to lose will to push forward.

1. Now, after almost 3.5 years of rehabilitation and waiting for great progress, the result is only slow development and many setbacks. All this didn’t motivate me to push forward 100%.
I’ve never given up but it's hard to find the meaning in this. Sometimes it feels like trying to throw a ball with a feather and hoping to win.

2. When you just dwell on your idea for too long, you stop seeing light at the end of the tunnel. Many questions come to mind (is the end near ? Is it all worth it ? Am I doing the right thing ? ). But I’ve been stubborn enough in avoiding putting myself in the “give up” corner.

Often I wonder about our endless business discussions and I am amazed that nobody has yet locked me up in a room with soft, white walls where I must wear a white shirt.

Best regards